1980. aasta olümpiamängudega paralleelselt valminud Linnahall oli nõukogudeaegses Tallinnas esimene ja ainus koht, kust tavaline linnaelanik sai kesklinnast mere äärde jalutada. Enne seda oli kogu sadama-ala karmilt piiratud ja valvatud militaar- ja tööstustsoon, kuhu juurdepääs oli tavakodanikele keelatud. Mereäär ei olnud osa igapäevasest linnakogemusest, vaid kuulus suletud territooriumide hulka.

Linnahalli arhitektid Raine Karp ja Riina Altmäe lahendasid selle uue juurdepääsukoha erilise tundlikkusega – hoone madal, lauge ja maastikuline vorm võimaldas säilitada vaateid vanalinnale Tallinna lahelt, olles justkui roheline bastion, mis kasvas välja maastikust. Kuid lõpuni realiseerimata arhitektuurivisioon, kehv ehituskvaliteet ning keerulised funktsionaalsed lahendused on viinud selleni, et Linnahall on tänaseks unarusse jäänud, oodates uusi investeeringuid ja tähendusi. Samas on selle katus ja trepid – eriti soojal ajal – jätkuvalt populaarsed ajaveetmispaigad, kus mere ja linna piirid ajutiselt hägustuvad.

Installatsioon lähtus Linnahalli unikaalsest asukohast ja arhitektuurilisest kontseptsioonist, võimendades tunnet liikumisest otse vanalinnast merele. Ajutiste vaateplatvormide lisamisega rõhutas see katkenud iha liikuda edasi – silmapiiri ja vabaduse poole. Universaalseid pürgimusi kõnetades ning suhestudes Euroopa kultuuripealinna sõnumiga Tallinna (taas)avamisest merele, astus installatsioon dialoogi Linnahalli lähimineviku, oleviku ja tulevikuga.

Installatsioon oli avatud 15. juulist kuni 10. oktoobrini 2011.