Olümpiamängudeks 1980. aastal valminud Linnahall oli Tallinnas nõukogude ajal esimene ja ainus koht, millest üle jalutades sai tavaline linnaelanik jõuda kesklinnas mere äärde. Ala vahetult Linnahalli kõrval oli suletud, seega pidi liikuma üle katuse. Hoone, mille autorid on Raine Karp ja Riina Altmäe, madal mastabalik vorm tuleneb ka sellest, et Tallinna lahelt pidi ja peab säilima vaade vanalinnale. Halva ehituskvaliteedi, aga ka funktsionaalsete iseärasuste tõttu, on Linnahall tänaseks unne vajunud, oodates uusi tuuli ja investeeringuid. Jätkuvalt on Linnahalli katus ja trepid – eriti muidugi soojal aastaajal – populaarne ajaveetmispaik.
Installatsioon lähtub hoone enda unikaalsest asukohast ning imposantsest arhitektuursest kontseptsioonist ja võimendab otse vanalinnast merele mineku tunnet veelgi. Lisades ajutiste konstruktsioonidena vaateplatvormid, rõhutab installatsioon hoonesse kätketud iha liikuda edasi, silmapiiri ja vabaduse poole. Kõnetades neid universaalseid pürgimusi ning mõeldes Kultuuripealinna sõnumile “Tallinna (taas)avamisest merele”, on installatsioon dialoogis nii Linnahalli lähimineviku, oleviku kui loodetavasti ka tulevikuga. Installatsioon oli lähti publikule 2011. aastal juulist oktoobrini.
Asukoht
Tallinn, Eesti
Aasta
2010-2011
Olek
Valmis, Ideekonkurss 2010
Suurus
41,5 m2
Tellija
LIFT11, Urban Installations Festival
Autorid
Tomomi Hayashi
Auhinnad
Finalist for the EUROPEAN PRIZE FOR URBAN PUBLIC SPACE 2012, together with other works realized in the Lift 11 Installation Festival
